Nonii, pseudoloodusfotonädal sai läbi ja Rein Batuut lahkub metsade valda, naastes järgmisel aastal. Ma loodan teha mõne loomapildi, näiteks põder hommikuvalguses, miinuskraadides, lumes, hingeõhk auramas.
Tabasalu pank, aastavahetus 07/08. Häid jõule ja ägedat vana-aasta lõppu!

#6 Moment Kreeka saarelt, kus elavad haruldased lemming-lambad. Nad on nagu lemmingud selles mõttes, et tahaksid kaljult alla hüpata ja uutele aladele ujuda (mitte enesetappu sooritada, nagu ekslikult arvatakse), kuid lambad selles mõttes, et nad ei julge.

#5
Moment Matsalu lahel - taamal Sultsi kasiinosaar.

Pseudopildid 3.
Eile tehti teatavaks Ajujahi ideedekonkursi tulemused. Rein Batuut on pettunud, et III maailmasõda ärahoidev vaakumdestillaator ei jõudnud teise vooru. Selgituse sain eelmise aasta konkursi järelkajana ilmunud artiklist, kus üks žüriiliige ütleb "liiga palju leiutamist, liiga vähe äri". Ometi räägitakse eestlaste vähesest patentimishuvist (elik leiutamisest). Üle 200 ideest pääses 25 hulka näiteks selline SMS-teenus, mis teavitab klienti päevapraadidest mingis linnas. Praktiline mõte, võiks ju mõelda, aga aju rakendamine idee väljatöötamisel napp, sest autor on lihtsalt teinud olemasoleva tasuta teenuse tasuliseks - nimelt on Tartus juba mõnda aega olemas päevapraadide meililist. Tegelikult on sellest loost ainult õppida. Kõigepealt lihtsa ja ajuvaese ideega algkapital teenida, seejärel III maailmasõda ära hoida.

Pseudoloodusfotonädal jätkub.
Moment Haapsalust, kus ma seisin selle peierüüs laevukese ees, koltunud lehed õrnas tuuleiilis siia-sinna pusklemas, ja mõtlesin, kui kurb on selle veekündja saatus - olla mere liivasel rannal ning näha päevast päeva päikese kaunis-kurba kadumisetendust ning samas mitte kunagi enam saada naasta tasasteele taevapüüdmisväljadelele, mida lihtsad inimesed kutsuvad mereks. öök, antropomorfism. Ma ei saa võtta alla 70-aastaseid antropomorfistlikke prosaiste ja luuletajaid tõsiselt, sest see on võlts.

Pseudoloodusfotonädal sai nüüd alguse.
Pildil moment Kreekast, kus päike on juba loojunud, kuid päeva riismed pakuvad veel lahkumisetendust, mille saatel kuumast päevast jahtuvad mäed end uduloori alla magama seavad.

Küttearved on tõepoolest üüratud, kui parafraseerida Mutlit. Seda enam tundub arve imelik, et ma saan hoida miinuskraadidega akent lahti, sest toas on lihtsalt liiga soe.

Videvikutund a la Egeuse meri (või Kreeta meri?).

Kivid pardiga.

Ei ole enam eriti häid looduspilte alles, lollitan niisama olemasolevatega. Pildil on potentsiaalne tulevikuhetk, kus raudlinde saab olema kümnete miljardite inimeste sõidutamiseks nii palju ja elustoitu nii vähe, et tippkiskjad (siin hiireviu, Buteo buteo) peavad ümber organiseeruma kõrge rauasisaldusega dieedile.

Eile oli Viliveres selline udu. Mingit lund polnud nagu Tartus.

5 aastat tagasi tegin ma nõnda pilti. 2 MPix Olympuse seebikaga. Kogemata muidugi, aga nüüd vaadates täitsa kobe. Norras mingil suusarajal.
Natuke geiteemast, mis täna Postimehes kerkis ja millele anonüümikute kari verbaalhangude ja sõimusõnnikulabidatega kohe tormi jooksis. Mardna seisukoht (et homoseksuaalsus on psüühiline häire) on nii poliitiliselt kui filosoofiliselt ebakorrektne(abstraktne mõtlemine=hälve), bioloogiliselt aga korrektne. Ma pikemalt ei elaboreeriks ega naeruvääristaks konservatiive, vaid ütlen seda, et homoseksuaalsuse ühiskonna poolt allasurumine viib lihtsalt selleni, et need geenid jäävadki edasi kanduma. Geneetilises mõttes on homoseksualism tupiktee - kui lasta kõigil järgida oma sisetunnet, siis lõpuks lihtsalt homoseksualismi põhjustavad/soodustavad geenid elimineeruvad inimese genoomist. Ja kui see hetk oleks teaduslikult tõestatud, kuid sellest hoolimata tekiksid mingid paarikesed, kes reklaamiksid end gay-/lesbipaaridena, nimetaksin ma neid patoloogiliselt haigete asemel pigem ekshibitsionistlikeks pseudorebeliteks. Kusjuures viimaseid leidub ka praegu...

Tänane pressiteade: "Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium on otsustanud alates EV 90. juubelist iga aasta kinkida ühele inimesele 100 000 krooni, tingimusel et ta on täpselt sama vana kui Eesti Vabariik. 2009 aastal läheb auhind Marje Kännasele, kel ainsana kogu riigis täitub 24. veebruaril 91. eluaasta. 2010. aastal on aga vanaproual oodata tugevat konkurentsi, sest tal on tihedalt kannul sadu inimesi, kellest Helju Märts on kõige lähemale jõudnud - sünnipäev 23. veebruaril. Üleliigse usinusega aga auhinda ei võida, näiteks Uuno Hammase saab 91-aastaseks 25. veebruaril, kuid vastavalt reeglitele vanahärra auhinnale ei kvalifitseeru."
Mida veel?!?! Siis võiks juba selline konkurss olla, kus auhinna saab inimene, kes elab Tallinna vanuseni. Ja iga aasta, kui auhinnakandidaati ei leidu, jagatakse preemia linnavalitsuse endi vahel ära.