Jõudsin hommikul kell 4 koju ning vaatasin aknast välja.



Siis mõtlesin, et läheks saaliks mööda kesklinna ringi ning prooviks seda valguspillerkaari jäädvustada.



Siis nägin kaunist tähtpäeva tähistavat peahoonet ning mõtlesin, et teen ühe kiire lohaka ebasümmeetrilise pildi. Kusjuures pildil olev dressides jorss läks peaukse kaudu sisse. Ei tea, kas oli nii hiljaks siis järelvastamine kokku lepitud või mida.

Täna mängisin esimest korda elus Bingo Lotot. Kas sa sellega võidad või mitte, on üks loterii, ma ütlen. Mida oligi tarvis tõestada.

Ega siin suurt midagi vaadata pole, igal loodusfotograafil on üks selline sahtlis. Aga see roheline mulle meeldib.

Keset sood ja metsa oli vana härmas bussilogu.

Täna Emajõe ääres tehtud panoraam. 60 m kaugusel sellest kohast on endiselt Emajõgi, nii et selles suhtes on ta täitsa tavaline jõgi.

Pildil on Rein Batuut ja Ulila soo. Sellest kohast 60 meetri kaugusel on hektarite viisi kõledaid lagedaks aetud turbavälju. Selles mõttes annab tuumaenergiale ikkagi silmad ette.

Üksik Capreolus capreolus Eesti esimese valitud superstaari kodust 60 meetri kaugusel jalutamas. Michael Jacksoni Neverlandile annab selles mõttes ikka silmad ette!

Ma tegin selle pilditöötluse selleks, et mõista, kuidas tunnevad end inimesed, kes näevad palju vaeva, aga tulemuseks on ikka veebitrükki mittekannatav negatiivse varjundiga epiteet.
Pildil on siis kuu, hoone Raadi lennuväljalt ja suudlevate tudengite skulptuur.

2D geel-elektroforees. Ribosoomivalkude reparatsiooni uurimine.

Valguskiirusel kerkinud kandiline junn varjas ära harvanähtava Neptuuni kerkimise Kuyperi vöösse.

Iseäranis sümpatiseerisid seal põllul mulle need kolm põhupalli, aga just kõige põnevamal hetkel tuli kurg ette ja mul ei jäänud muud üle, kui tema ka jäädvustada.

Seebikas ja tagurpidikeeratud zeniidi Helios ees. Tol hetkel ma ei teadnud, mis on DoF ja kuidas seda suurendatakse, nii et tõeline diletantluse tipptase. Pildil krabiämmelgas (Cl. Arachnida, Ph. Chelicerata, peast ütlesin praegu).

Ja see, et kusagilt pääses Zeniti sisse valgus, mis tekitas valguslaigu, mis nii imetabaselt ühtib sinilille enda värviga, on ka sümpaatne.

Hämar talvepäev. Isane leevike on punane, emane pruun. Armas paarike oli, käisid kordamööda takja peal maiustamas. Seejuures lasid nad end pea alaspidi rippuma, ju nii oli siis lihtsam rippuvaid seemneid kätte saada.

Pink ja jalajäljed Toomemäel. See on nüüd üsna värske pilt (eelmisest pühapäevast vist).

Ma tituleerin ta: "Vaarikas öös."
Kas pole sügavamõtteline? Kui piisavalt kaua mõelda, siis on.

Ja nüüd üks surematu küsimus surematutelt montypythonlastelt:
What's brown and sounds like a bell?
DUNG!