50 aasta pärast istub väike Kalmar oma Annelinna korteriaknal, vaatab väävlist kollakaks tõmbunud happevihmapilvi, mis vaikselt loojangus üle Tigutorni sõuavad - ehitis, mis mitukümmend aastat varem kergitati, kuid kuna majandust ähvardas kriis, jätkasid patrootlikult meelestatud firmajuhid (pidagem meeles, et see jutt on siiski eelkõige irooniline) hoone ehitamist üle kavandatud kõrguse, et ehitajatel oleks tööd, et viivukesekski pidurdada plahvatuslikku tööpuudust ja palkade langemist. See oli asjatu lootus, sest ühel päeval ehitus jäi seisma ning tondiloss oli sündinud... kellelgi polnud raha, et sinna korterit osta, kellelgi polnud raha, et teda valmis ehitada. Nii ta siis seisab, aastal 2057.

Kvaliteet on nagu on, aga meeleoluks käib kah.

Tegelikult lisandus uus blogi, mida ma nüüdsest regulaarselt loen: http://pehk.blogspot.com/
Ainus luuletus, mille ma eesti poeetide loomingust olen suutnud meelde jätta, on "Aastaaedade kaardipakis":
Veebruar soldat
Märts emand
Aprill kuningas
Mai äss

Puud seisavad taamal vaikides, hommiku hingus okkalistes juustes. Ei märkigi inimestest ega loomadest, vaikus. Udu sõuab vaikselt puude vahel, künkast üles, jälle alla. Silmapiir on sinine kui meri, kuid oo ei - see pole meri, see on maa. Meri ja maa, taevas ja õhk - nad on tagurpidi, kuid keegi ei tee välja - nii peab olema. Ja siis järsku - klahmažark ja kirilirr, kaks poissi löövad bussiootepaviljoni klaasi sodiks ning panevad üle platsi plagama, kastepiisad taldade alt välkumas. Kui vaid nende kahjurõõmust irvakil nägusid oleks näinud... aga nagu ma ütlesin, udu ja pimedus varjas nende mineku. - raamatust "Mälestusi Annelinnast", lk 594 p3.

Zenitiga tehtud kusagil Lohu kandis. Vihmapilved olid kusagil taamal, eespool paistis päike, varesed jõlkusid ringi ja pärast raudteelt peletamist läksid lähima kase otsa kõlkuma.

Tali Juhkentalis. See pole udu, vaid väga tihe lumesadu. Ja selline peab olema terve talv. Kui ei ole, siis Toompeale protesteerima.

Kisub sügise poole kangesti...
Leiutasin täna eriti vinge veedestillaatori, mis töötab vaakumpõhimõttel. Niiviisi, et päikesevalgust pole vajagi, seega saab seda igale poole kaasa vedada. Ühtlasi lahendaks see ka potentsiaalse kolmanda maailmasõja eeldusprobleemi - veekriisi. Oli kirgastav päev!

Tegelikult tahtsin ma teoretiseerida sellest, mille üle inimesed peaksid tänulikud olema, aga kuna see kukkus liiga loll välja, siis parem näitan pilti. Siin on siis näha üht joodikut (ma tean, sest ma nägin teda tihti seal pudeliga istumas), kes meenutas: a) lapsepõlve, b)kuhu see pudel siiski jäi, c) kes ma olen, kust tulin ja kuhu lähen. Kahest pildist keevitatud pilt on.

Vabandan, et mul ajakohaseid pilte pole lisada, aga täna hommikul peaksin sellele metsas täiendust saama. Kui hästi läheb. Üldiselt lubatakse lörtsi ja miinuskraade, nii et näis, mis esteetika sellisest olukorrast välja pigistab.

Tegelikult metsa ei jõudnudki, sest mina magasin sisse ja teised kaks olid liiga purjus, et üles ärgata ja sõita. Valgusolud olid tegelikult väga head. Nagu märts - märg ja soe, külm tuul.

Pilti pole töödeldud, natuke taskulambimängu lihtsalt.

Rein Batuut tänab kõiki kaasaelajaid järjekordse veekriisi lahendamisel. Liivaummistus on likvideeritud ja veesurve taastatud. Ilma torumehe abita!

Ma olen tund aega ümber kirjutanud seda teksti siin ja jõudsin järeldusele, et selle asemel oleks võinud parem midagi tarka teha. Mina jälgin ainsa blogina http://blog.moment.ee -d, mis on ka maailma parimaks juba korra valitud.

Toomkiriku kahe lammutatud torni (miks lammutati, polevat päris selge; võimalik, et kardeti erosioonist tingitud maalihet, mis kukutanuks tornid kokku) otsa tehtud vaateplatvormidelt avaneb maaliline vaade Tartu ümbrusele ja RKK Tartu Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kirikule. Toomkiriku võlvide vahel elavad nüüd varblased ja tuvid, viimased jumalateenistused peeti seal aga peaaegu 500 aastat tagasi!

Üks vana pilt ka. Sai Zenitiga ringi mütatud ja fotograafiast mitte midagi teatud. Aga millegipärast on see pilt ikka üks mu lemmikutest. Mõtlik estetism. Muide. Pidev punktidega lausete hakkimine on elliptiline kirjastiil.

Ja just sel hetkel, kui ma olin tuvastanud, et heinaritsikas ikkagi ei tee gootil ja pseudogootil vahet (siinkohal küsimus lugejale, kas tema teeb? ja kui ei tee, kas siis tunnistab end sama lolliks kui heinaritsikas?), sulpsatas vetesügavustest välja koskel (endiselt pole selge, kas rohu- või jääkoskel) ning jätkas sõudmist, just nagu pilved taamal silmapiiril. See oli kirgastav hetk!