Puud seisavad taamal vaikides, hommiku hingus okkalistes juustes. Ei märkigi inimestest ega loomadest, vaikus. Udu sõuab vaikselt puude vahel, künkast üles, jälle alla. Silmapiir on sinine kui meri, kuid oo ei - see pole meri, see on maa. Meri ja maa, taevas ja õhk - nad on tagurpidi, kuid keegi ei tee välja - nii peab olema. Ja siis järsku - klahmažark ja kirilirr, kaks poissi löövad bussiootepaviljoni klaasi sodiks ning panevad üle platsi plagama, kastepiisad taldade alt välkumas. Kui vaid nende kahjurõõmust irvakil nägusid oleks näinud... aga nagu ma ütlesin, udu ja pimedus varjas nende mineku. - raamatust "Mälestusi Annelinnast", lk 594 p3.