50 aasta pärast istub väike Kalmar oma Annelinna korteriaknal, vaatab väävlist kollakaks tõmbunud happevihmapilvi, mis vaikselt loojangus üle Tigutorni sõuavad - ehitis, mis mitukümmend aastat varem kergitati, kuid kuna majandust ähvardas kriis, jätkasid patrootlikult meelestatud firmajuhid (pidagem meeles, et see jutt on siiski eelkõige irooniline) hoone ehitamist üle kavandatud kõrguse, et ehitajatel oleks tööd, et viivukesekski pidurdada plahvatuslikku tööpuudust ja palkade langemist. See oli asjatu lootus, sest ühel päeval ehitus jäi seisma ning tondiloss oli sündinud... kellelgi polnud raha, et sinna korterit osta, kellelgi polnud raha, et teda valmis ehitada. Nii ta siis seisab, aastal 2057.
2 kommentaari:
Vean kihla, et 50 aasta pärast on see kant, kus tigutorn täna, paksult täis ehitatud. Tartlastele, muide, on iga uus ehitis kuidagi eriti valuline, paljuski seepärast, et kesklinnas aastakümneid ühtegi uut maja ei ehitatud - mäletame, kuidas vinguti ülikooli/vallikraavi ristmiku, kuidas kaubamaja, kuidas plasku,kuidas bussijaama, kuidas tigutorni kallal. Kui aga omapäraseid hooneid üksteise kõrvale rohkem saab, annab see tulemus Tallinnale silmad ette.
See on see tüüpiline eestlaste mentaliteet, et parem karta kui kahetseda. Kui hästi vastumeelselt nõustuda, siis on hea pärast tagasilöökide ilmnemisel nähvata, et "Näd! Ma ju ütsin kohe, et ärgu ehitagu sinna seda maja" aga kui projekt osutub edukaks, siis ega keegi enam protesteerima ka ei lähe.
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht