Läksin vihmases õhtuhämaruses sinililli otsima, leidsin hoopis valgeid ja kollaseid ülaseid ja hästi palju tigusid (nagu siingi näha).

Kui vanasti saatis talupoeg ühe poegadest linna haridust omandama, siis mis motiivil - et poeg oma kõrgema palgaga peret toetaks, rikka saksapreili kosiks või et ta omandatud teadmistega maale tagasi tuleks ja majapidamist arendaks ning maailma asju seletaks? Minu arust läksid nad kõik linna ja jäidki sinna, allusid kõikvõimalikele pahedele, kaotasid töö, langesid koolist välja, murdsid kellegi südame ja poosid end üles. Või ei allunud ühelegi pahele, õppisid nagu loomad, ühinesid korporatsiooniga, leidsid intelligentse naiskorporandi ja said kohtukirjutajana tööle, aga maale tagasi ikka ei läinud. Kõik nad said oma hariduse kätte ja hakkasivad aiva Eesti kultuuri edendama, no palun - sealt see kultuuriline lõhe, need kaks Eestit alguse saidki - kõik targad jäid linna ja jätsid maakad ilma valgustuseta.
Kas ükskord saabub aega, mil nad tagasi tulevad maale uut hingust tooma? "Miks peaks" ja "kena, aga utoopiline" on minu jaoks juba ületatud küsimused.

Meenutused Kevadpäevade öölaulupeost. Vana pilt, kuna ise eile ei käinud. Aga nagu National Geographicuski on rubriik vanadele piltidele, siis ka see pilt pole kusagil maailmas varem ilmunud.

Üks Drosophila jäi teravaks ka. Praegu on neid kraavide kohal päris palju.

Sookure lõuna Kärevere luha lähistel. Käisin eile sinililli otsimas, aga retk lõppes sellega, et pidin karburaatori kusagil Ilmatsalu põldude vahel koost võtma, külameeste käest ristpea kruvikeerajat laenamas käima ja karburaatori taas kokku panema. Siis muidugi selgus, et bensiin oli otsa saanud. Olin ettenägelikult pool liitrit kaasa võtnud. Kusjuures karburaatori keerasin lahti mutrivõtmega, mille leidsin kusagil Rahinges keset kruusateed. Saatus nöögib ja aitab samal ajal. Nägin paiselehti, aga sinililli mitte.

Kärevere üleujutatud luht. Nägin lõpuks kopraid pildistamiskauguses. Neid oli 20 meetrise võsajupi peale kokku neli, samaaegselt krõmpsutades moodustasid nad päris omapärase koori.

Siniliilia. Kultuurtaim, inimkaasleja. Ma üritan lähiajal Emajõe uputust ka jäädvustama minna, aga kiire on. Igatahes on praegu raske omada paremat elukohta selle jälgimiseks kui Marju Lauristinil.

Täna nägin üle 10 aasta taas oma silmaga lumikellukesi, kui riisusin aias eelmise aasta mädanenud õuni ja lehti. Olen ülirahul, sest alates esimesse klassi minekust on kõik kevaded läinud märki jätmata mööda. Eile aga kogesin linnast väljas, kuidas looduses on täielik festivalimeeleolu. Põllud on paksult kuldnokki ja kiivitajaid täis, taevas on kaetud hanede ja partide kolmnurkadest, linnulaul on kõrvulukustav. Selline melu ja elu käib looduses, et meel on pisut kadegi.