Emakeelse Tartu Ülikooli 90. juubeli peolt.

Aasta siis oli 2005 ja ega ma kompaga eriti ei tegelenud, MTO 500 peegelteleskoobiga (enam-vähem) oli juba fookuse saamine omaette kunst. Aga vesineitsik passis kenasti vesikupul ja mõtiskles. Räägin nagu Kivirähk kakast, keda keegi ei tahtnud, tegelikult on ju asjad ikka nii, et kaka on mikroobirikas metabolismi jääk ning vesineitsik ei oska mõelda. Või kas ikka on? Kas mina ikka olen olemas? (allusioonid Püha Tõnu kiusamisele ja ratsionalistidele courtesy of Veiko Õunpuu ja üldintelligents)

Eestlastele jõledalt meeldivad vandenõud - kliimamuutused on vandenõu, roheline energia on vandenõu, seagripp on vandenõu. Et ikka saaks võimalikult odavalt ja mugavalt elu edasi elada. Paraku on vastasleer sama ägeda loosunglikkusega ennast diskrediteerinud. Leeride teke on üldse halb. Võiks ju mõista, et on nii vandenõu elemente ehk ärilisi huvisid kui ka reaalseid, objektiivseid põhjuseid. Aga see nõuab jälle liiga palju iseseisvat mõtlemist, millest väljapääs ongi kujunenud bipolaarsel skaalal valida see mõttemall, mis vähem muutumist/tegutsemist ette näeb.

Kuivanud härmas sõnajalad. Oleks puhtamat kaadrit soovinud, aga ei olnud piisavalt aega.

Tänase lühikese välisessiooniga sai kohe hulgi pilte, mida jagada. Käidud sai Meeris ja Keeris ning otsaga jõutud ka Elva. Äge oli jälgida, kuidas härmatis oli vaid paiguti hauganud. Ju on külmataadil läinud talvest kõhtu varu kogutud, et isu nõnda kasin on.