Aasta siis oli 2005 ja ega ma kompaga eriti ei tegelenud, MTO 500 peegelteleskoobiga (enam-vähem) oli juba fookuse saamine omaette kunst. Aga vesineitsik passis kenasti vesikupul ja mõtiskles. Räägin nagu Kivirähk kakast, keda keegi ei tahtnud, tegelikult on ju asjad ikka nii, et kaka on mikroobirikas metabolismi jääk ning vesineitsik ei oska mõelda. Või kas ikka on? Kas mina ikka olen olemas? (allusioonid Püha Tõnu kiusamisele ja ratsionalistidele courtesy of Veiko Õunpuu ja üldintelligents)