Kiirustatud klõps Pirogovi pargist.

Väga tummine on see, et kõik tänavad lõhnavad toomingate ja sirelite järgi. Peaks GMO-sireleid tegema, mis õitseksid ka kesksuvel ja hilissuvel, muidu on kevadel räige lõhnaületootmine.

Sõpruse silla all. Igal pool levivad näpunäited Eesti majanduskriisist väljatoomiseks, ei saa siinnegi blogi kehvem olla, niisiis - paneme Eesti eBay'sse müüki ning meil on win-win-nil olukord - idee kurioossuse tõttu saame tohutult turismi-publicity't ja teenime sellega raha või teisel juhul ostab mõni šeik meid ära mitme eelarveaugujagu raha eest. Mis see siis ära ei ole, pangandus juba kuulub rootslastele ning üleüldse - ega eestlane muidu end eestlasena ei tunne kui kellegi orjuses. Ja kui ei juhtu kumbagi - no siis jätkame vanamoodi.

Viimased ülased ilmselt. Varsti tõmbuvad nad maapõue tagasi, et lumi neid ära ei külmetaks.

Harimäe tour de force. Keegi grillib.

Oli plaanis mittefotograafiast rääkida, aga see pilt siin - Zenit ET anno 2009!? Absoluutne nõukaaegse fototehnika tour de force! Minu jaoks täielik müstika, millist kvaliteeti võimaldab aparaat (ok, ka film oli seekord kõrgemast klassist), mis on viimase paarikümne aasta jooksul korduvalt sahtlinurka hallitama jäetud uue põlvkonna tehnika tuleku tõttu. Lootsin teha boheemlasliku mustvalge seeria oma esimestest katsikutest stiilis "UT 1980", kuid välja tuli "Veits ebaprofessionaalse kadreeringuga hirmkallis tudengliku pseudokeskkonnaga stuudiosessioon 2009". Vähemalt minu arvates. Õnneks mõnel pildil suutsin vähemalt fookuse mööda keerata, nii et seeria mingil määral õnnestus. Oleks raha, siis jääkski Zeniti juurde pidama. Seda enam, et olemasoleva 2-aastase digimasina kere vabatahtlikult desintegreerus ning ei võimalda enam pilte juhtmega arvutisse laadida (kellelgi kaardilugejat on pakkuda?).

On idee luua Tartu tribuut-lugu sarnaselt "Moscow Never Sleeps" ja "Riga Nights" stiilile (ehk kõva träänsukas), ainult et ironiseerivas võtmes ehk vokalistina kasutada Tartu legendaarset elukunstnikku Erkki Hüva ning video ei oleks filmitud Atlantises või muus analoogis, vaid tavalises öises Zavoodis, kus ülejoonud rebased pindisesse õlleklaasi ropsivad, keegi nurgas ila voolades magab, mingi paarike nurgas ennastunustavalt ameleb, ebasotsiaalne nokkmüts automänguautomaadi rooli keerab, kaks kiljuvat neidu lauajalgpallis vastamisi keskendunud ilmetega professionaalidega naerusuiselt kaotust vastu võtavad, viltuse tekliga korporandid liiga agaralt õllekannu tühjendavad, liiga avara dekolteega baaridaam kahemeetrise klaasivirnaga nägu grimassitades inimeste vahelt mööda tipib ning tantsivaid tüdrukuid pilguga saatev töllmokk end muusika taktis arütmiliselt üles alla õõtsutab. Projekti keerulisim osa on Erkki Hüva ülesleidmine.

Kirjutan Tartu Levimuusikapäevade esimese päeva teisest kontserdist (hoiatus! eesti muusika gurmaanidele!).
Niisiis, Mahavok alustas väga muljetavaldava electroproge avalooga (kus trummar suutis üllatada eriti ägeda breakbeat'iga!), vaid neljaliikmelisena sooritati üldse väga tugev progepartii, sarnanedes kohati Radariga, kuid puuduliku süntesaatori (helimehe viga?) tõttu jäi pisut suurepärasest elamusest vajaka. Sünt oli Mahavokil ikka legendaarne. Muidugi oleksin lisaks näinud veel kolme meest bändis (nagu esineti nende kuulsaimal LP-l), kuid progebändina ma Mahavoki polnud seni tundnud, nii et kokkuvõttes väga hea laiv. Kare Kauks laulis nagu vanal Melodija plaadil ehk päris perfektselt, aga muusikaõpetajalt vist muud ei saagi oodata.
Järgmisena esinenud Ivo Linna & Supernova jäi õhtu vaimuvaeseimaks esituseks. Linna oli küll endiselt meisterliku laiv-häälega, kuid koostööd on see mees teinud ikka kordades kõvemate instrumentaalkooslustega. Kõlas nagu odav raadiopopp, ei pakkunud mitte midagi.
Seejärel tuli minu jaoks tundmatu Contus Firmus, mis suutis paarikümneminutilise etteaste täita suurepäraste soolode (eriti kaifisin Andres Kontuse elektriklaverimängu), meeleolude eklektilisuse ja sütitavate sünkopaatiliste rütmidega. Kuna tegemist oli noorema põlvkonnaga, siis kandsid just nemad minu jaoks levipäevade taasärkamise (niipalju, kui ma sellist asja ette üldse saan kujutada) vaimu.
Jääboiler tegi muheda 20-minutilise "saaga", mis ilmselt kodus kuulates mõjuks veidi uinamuinana, aga laivis mõjus hästi.
Singer Vinger aga suutis üllatada, kuigi päris uut lugu nad ei esitanud. "Kalkari" intro, mis plaadiversioonil kestab 43 sekundit, kestis seekord 20 minutit jutti, taustaks Volmeri kompileeritud videoülesvõtted ja arhiivimaterjalid nõukaaja sündmustest ja vanadest levipäevadest, lisaks kõlasid Brežnevi, Gorbatšovi, Rüütli jt sõnavõtud ning Halebopi laulukoori ümisetud fraasid. Kui see 20 minutit üht väga monotoonset (kuigi head) introt oli kuulajad juba täiesti ära hüpnotiseerinud, jätkus selle järgne osa originaalloost, mis mõjus arusaadavalt äratava ning võimsana. Jäin igati lahendusega rahule. Endalegi üllatuseks avastasin, et see oli üldse esimene Sinku laiv, kus ma käinud olen.
In Spe sai viimase esinejana ainsana võimaluse lisalooks, kuigi isiklikult on Tüüri muusika minu jaoks liiga intellektuaalne ja akadeemiline. Ühest küljest oli tegemist pikkade depressiiv-romantiliste progelugudega, kuid samas oli helipilt liiga turvaline, huvitavaid käike vähe, kokkuvõttes ei jõudnud meeleolu minuni. Spe kritiseerimine on arusaadavalt vanemale põlvkonnale pühaduse teotamine, aga erinevalt mõnedest nende kaasaegsetest ei jõua nende muusika minuni. Lisaks ei istu mulle ka Riho Sibula alati täpselt sama tämbri ja tempoga kitarrisoolod. Mahavoki Heini Vaikmaa soolod olid eile minu jaoks kõrgem klass.
Seega, suurima elamuse paremusjärjestus: Contus Firmus, Mahavok, Singer Vinger, Jääboiler, In Spe ja Supernova. Kahtlustan, et võimsaid etteasteid võis/võib kuulda ka teisel kolmel kontserdil. Loodetavasti järgmine aasta uuesti!