teisipäev, 16. detsember 2008



Pseudoloodusfotonädal jätkub.
Moment Haapsalust, kus ma seisin selle peierüüs laevukese ees, koltunud lehed õrnas tuuleiilis siia-sinna pusklemas, ja mõtlesin, kui kurb on selle veekündja saatus - olla mere liivasel rannal ning näha päevast päeva päikese kaunis-kurba kadumisetendust ning samas mitte kunagi enam saada naasta tasasteele taevapüüdmisväljadelele, mida lihtsad inimesed kutsuvad mereks. öök, antropomorfism. Ma ei saa võtta alla 70-aastaseid antropomorfistlikke prosaiste ja luuletajaid tõsiselt, sest see on võlts.

3 kommentaari:

Anonymous Anonüümne ütles ...

Ja pärast 70ndat suudab siis inime kuulata tuule laulu, tunda laevukese ohkamist ja rääkida merega päikseloojangust?

Loe teinekord noorluuletajate vabavärsse ja katsu selt mõnd iva leida - appi!!

Ma kohati eelistaksin ättidest antopomorfiste...

16. detsember 2008, kell 20:06  
Blogger Funky: ütles ...

Ma lihtsalt ahmin neid pilte sisse! Super!

Kui saaks neid kuidagi läbi kõhu lasta nagu Mozartit vms äkki siis tuleks eriti andekas ja hea laps *-*

17. detsember 2008, kell 18:36  
Blogger Rein Batuut ütles ...

Soovitatav lasta projektoriga kõhule :D

17. detsember 2008, kell 19:19  

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]

<< Avaleht