Pseudoloodusfotonädal jätkub.
Moment Haapsalust, kus ma seisin selle peierüüs laevukese ees, koltunud lehed õrnas tuuleiilis siia-sinna pusklemas, ja mõtlesin, kui kurb on selle veekündja saatus - olla mere liivasel rannal ning näha päevast päeva päikese kaunis-kurba kadumisetendust ning samas mitte kunagi enam saada naasta tasasteele taevapüüdmisväljadelele, mida lihtsad inimesed kutsuvad mereks. öök, antropomorfism. Ma ei saa võtta alla 70-aastaseid antropomorfistlikke prosaiste ja luuletajaid tõsiselt, sest see on võlts.
3 kommentaari:
Ja pärast 70ndat suudab siis inime kuulata tuule laulu, tunda laevukese ohkamist ja rääkida merega päikseloojangust?
Loe teinekord noorluuletajate vabavärsse ja katsu selt mõnd iva leida - appi!!
Ma kohati eelistaksin ättidest antopomorfiste...
Ma lihtsalt ahmin neid pilte sisse! Super!
Kui saaks neid kuidagi läbi kõhu lasta nagu Mozartit vms äkki siis tuleks eriti andekas ja hea laps *-*
Soovitatav lasta projektoriga kõhule :D
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht