Sööge rohelist!

Kergelt pekkis HDR eilsest Viljandist. Sattusin juhuse tõttu vastavatud folgimajja Svjata Vatra ja Zetode esinemisele. Esimese puhul olin meeldivalt üllatunud nende mängitud jazzisegusest tempokast folgist (torupillid kõlasid priimalt), eeldades et vaevalt setokad seda ületavad, aga lavale astusid lausa Eesti oma biitlid, McCartney'l (ta nägi väga tema moodi välja) kitarri asemel lõõts ning kõigil pintsakute asemel setu rahvarõivad. Nende muusika oli ikka ülikõva. Ja ma pidasin end seni väga folgikaugeks inimeseks.

Eile, kui kuulsin, et Valgjärve äärde sõidame Žiguliga, panin stiili mõttes Zeniidi laiaavalise objektiivi ette ja valmistusin nostalgiat püüdma, kui Vanemuise ette sõitis beež neljasilmne Žiguli, läikivate ümmarguste ilukilpidega - täpselt selline, nagu minu lapsepõlveauto. Piloodipäikeseprillid peas, viiekesi autos, peas kumisemas Ruja "Asfalttee", Valgjärve telemasti all käidud, järvevees kaanid jälgitud, tegime paar pilti ka. Töödelduna ajastuhõnguga vastavaks leiavad vanemad inimesed sellest pildist ka ehk äratundmisrõõmu ja nentimust, et pole see tänapäeva tudengielu midagi nii katastroofiliselt erinev kui vanasti.

The famous snapshot series of Einsteinian storks (Grus einsteinium) discovering the link between quantum mechanics and general relativity. Captured in Raplamaa, Estonia in 2006.
Looduse ja loomade personifitseerimine üldiselt ei ruuli, aga ilmselt teeb inimene nõnda looduse enda jaoks põnevamaks.
Reedeses Postimehes ilmunud Ateena-piltide seerias on juhtunud kahetsusväärne aps - kalaturupilt ei ole siinkirjutaja tehtud. See on tõepoolest ülimalt kahetsusväärne ja siinkirjutaja ei väsi kordamast, et mul on vandeadokvaat liinil ning Postimeest ootab suur kohtukeiss, kui ei ilmu avalikku vabandust ega rahalist kompensatsiooni.

Muidugi olen ma äärmiselt nördinud, et ma maksimaalse avaga seda pildistasin, sest lillekesed jäid nüüd uduseks, aga Keila jõe džunglisarnasuse demonstreerimiseks käib ka. Vähemalt minu arust on väga ebaeestilik. Kõvemad tüübid saaksid siia pildile muidugi ka mügri või mõne muu eluka, aga mul ei vedanud.

Hakkasin täna uurima, kuidas sai elu alguse. Võimalik, et uurin seda elu lõpuni (sest eesmärgiks on ju probleem ära lahendada). Igatahes esimene põnev avastus on see, et maale langenud meteoriitidelt on leitud aminohappeid. See annab võimaluse järeldada, et kusagil kosmoses on veel elu. Ja igast muid asju, mida ma veel ei tea.

Kleepisin 16 pilti kokku. Ateena vaated igasse ilmakaarde. Jätab igavama mulje, kui tegelikult on.

Avastasin, et poes müüdav kiletatud ja viilutamata leib on väga hea asi. Varem tundus leiva lõikamine lihtsalt ajaraisk, aga nüüd pole viga - maitseelamus on seda väärt.

Tarbin 4200 kcal päevas, kulutan 3700, kaal on normkaalu alumise piiri lähedal. (Allikas: füsioloogia praks) Avastasin, et Makedoonia halvaa on väga kasulik toit - seal on igast mineraale, kiudaineid, hunnikuteviisi kaloreid ja seda kõike juba sajas grammis!

Peab vaikselt mõtlema automaatfookusega objektiivi peale... 30 pilti selle mõnusa taustaga klõpsisin kõik enda arust õige fookusega. Nii et vaadake natuke kaugemalt, siis ei saa aru. Maal on ikka super elada, sellised pildid avanevad praktiliselt koduhoovis.

Emadepäevaks emale:)

Veel üks panoraam Spetsailt. Ülepõlenud taevad ruulivad! Taustal on häguselt näha mingid triibud - see peaks meri olema. Nüüd mõneks päevaks Tallinna manu ja loodetavasti jõuan ka maale kosklaid ja helerohelust vaatama ja pikseliseerima. Puud on nii kiiresti kasvama hakanud, et varsti on heleroheline juba kadunud. Tartu aedades ka juba mitmed viljapuud õitsevad. "So little time, so much to do," kui parafraseerida Nowhere Man'i.

Spetsese HDR. Kruusakünka pealt, jõle raske oli teha, tuul oli ca 20 m/s. Igast häirivaid tegureid on, aga katsetusena läheb arvesse.

Taevaskoja varsakabjad.

Nii ja nüüd üritan ma taas prohvetlikkust üles näidata ja päevalehti edestada uudisega, et Teeme ära 2009 raames lammutatakse Eesti pinnal ohtralt erinevaid mahajäetud hooneid. Sellise ettepaneku ma neile tegin ja korraldustiim vastas, et ka nemad on selliseid mõtteid mõlgutanud. Tegelikult oleks põnev idee ka see, kui lammutataks kõik elumajad, mis on rajatud lubatud kaugusest veepiirile lähemale, aga sellega kaasneks ilmselt ka ulatuslik vastutegevus. Prügi on selles mõttes nõrk vastane. Kui ta pole just kilega kaetud silopall, mida ümber lükates sulle muda näkku pritsib, nagu meil juhtus.

Praha eeslinn ja päike. Eile toimus prügikoristamine. Leidsime ühs kinniaetud prügikohas nimelise asitõendi ja andsime keskkonnainspektsioonile üle, pärast ilmus prügi omanik ise välja ja ütles, et talle on juba kolm korda trahvi tehtud. Eesti majandusarengu uus mootor - süüdimatud trahvimaksjad.

Vahelduseks midagi tänast (eilset). Kevade võib peaaegu et korda läinuks lugeda, sest vähemalt pole ma maha maganud ülaste ega sinilillede kasvamist. Lisaks sattusin ka jänesekapsaste õitsemisele peale. Ainult lumikellukesi pole üle 10 aasta näinud. Miks see kõik üldse oluline on? Sest loodus on nagu Greenwichi kell, mille järgi enda elurütmi seada. Ja see on stiilne, kuidas sinililled õitsevad vaid paar nädalat ja siis kaovad, hoolimata sellest, kas keegi neid nägi või mitte. Neil on oma ülesanne ja aesteetikast ei jaga nad ka midagi. Selles mõttes on inimene räme eputrilla.

Mis puutub veidrasse taimesse ühel alumisel Ateena-pildil, siis see on botaanik Lauri Laanisto sõnul tulnukliik agaavi õisik ja kasvabki valdavalt Euroopa suurlinnades ja lennujaamade ümbrustes.