Vahelduseks midagi tänast (eilset). Kevade võib peaaegu et korda läinuks lugeda, sest vähemalt pole ma maha maganud ülaste ega sinilillede kasvamist. Lisaks sattusin ka jänesekapsaste õitsemisele peale. Ainult lumikellukesi pole üle 10 aasta näinud. Miks see kõik üldse oluline on? Sest loodus on nagu Greenwichi kell, mille järgi enda elurütmi seada. Ja see on stiilne, kuidas sinililled õitsevad vaid paar nädalat ja siis kaovad, hoolimata sellest, kas keegi neid nägi või mitte. Neil on oma ülesanne ja aesteetikast ei jaga nad ka midagi. Selles mõttes on inimene räme eputrilla.

Mis puutub veidrasse taimesse ühel alumisel Ateena-pildil, siis see on botaanik Lauri Laanisto sõnul tulnukliik agaavi õisik ja kasvabki valdavalt Euroopa suurlinnades ja lennujaamade ümbrustes.