Vastuseks kommentaariumis esitatud postulaadile elaboreerin pisut siis oma blogi põhiprintsiipide: foto jäädvustumise hetke kirjeldamine sõnades oleks ju sõnakordus, sest pilt väidab rohkem kui tuhat sõna. Kui mu pilt ei kõnele, siis järelikult on kehv pilt. Kui mina kõnelen, siis kõnelen ma millestki, mis avardaks looduspildilikku dimensiooni pildi vaatamisel. Paralleelid looduse ja kultuuri vahel on siis enam kui ilmsed. Kõik mis ma kirjutan, on sulatõsi ja mu enese väljamõeldud (oksüümoron? ei, see on lingvistiline parallaks), seega ei saa siin rääkida tausta olematusest, vaid heal juhul autori skisofreeniast. Üldiselt tekitavad erinevad loodusnähtused inimestes sarnaseid tundeid (minu teoreetiline ökosemiootiline dogma), seega tunnen ma täpselt sama, mida iga teine inimene samas kohas. Teiseks pole paljusõnalisus ühelegi loovale inimesele kasulik omadus ja õigem oleks parimate fotograafide eeskujul piirduda kahe-kolme sõnaga, mida ma kohe järgnevalt ka teen: "Mingi taim vees".

Mina nimetan seda aevastus-meetodiks, aga mõned võivad seda pidada ka allusiooniks mõne teise fotograafi mõnest tööst, mis ta ka võib täitsa vabalt olla. Pika biosemiootilise monoloogi stiilis arutelu järel pidasin parimaks panna pildile nimeks "Mets".

Täna vaatleme lähemalt reklaami ja sellega seotud paradokse. Võtame näiteks pildil olevad kaks kurge (siinkohal on täiesti tahtmatu iroonia, sest tegelikult on pildil küll kaks kurge, lihtsalt üks ei suvatsenud oma teist jalga kaadrisse tõsta, ja lõppeks on nii ka kõvasti etem, sest kuldlõige ja kolmandike reegel ja kõik see, saate aru küll), kellest üks korralikult ennast liigutab ja justkui tõmbab tähelepanu, teine on morbiidsesse meditatsiooni langenud, aga sääsed on intelligentsed tarbijad - nad valivad selle, kes vähem pinda käib. Ergo - kes rohkem reklaamib ja lärmab, see võib hoopis targast tarbijast kaugeneda. Siit mõttetera - sääsed tahavad ainult verd, neid reklaamiga ei mõjuta.

Tegemist on abstraktsionismiga teemal "Woland külastab Meistrit". Taibukamad ehk leiavad ka paralleele Nord-Streamile uuringuloa mitteandmisega, hotell Barclay wifi-leviala kättesaadavusega ning tänahommikuse ülakorteri veeummistusega.

Tänase pildi märksõnaks on kahtlemata Eesti-Vene suhted. Jõgi on Euroopa, Eesti on too värviline künnapuu ning Venemaa oled sina, armas vaataja. Nüüd mõtelgem taas selle peale, kas Eesti ikka on aken (siin pildil siis too auk... loodus ei armasta kandilisi struktuure, nii et leppigem amöboidse analoogiaga siinkohal) Euroopasse või mitte? Eks ta ju on ka, aga jõgi on ikka paganama lai küll... Tõe huvides tasub märkida, et suurem osa ei mahtunud pildilegi!

Ma kutsun teda "saakašViliks", sest ta on peakõrguselt kaasgrusiinidest üle ja valgustab nende palgeid. Jälgigem Liidri rühti! Kas pole mitte kohane ühe uhke rahvuse riigipeale? Olgem solidaarsed väikeriikidega! ütlen ma ja tänan veelkord Kõigevägevamat, et ta mulle säärase metafoori pildile ilmutas.

Esisissekanne

Rein Batuudi esimene sissekanne. Ma tänan. Üldiselt olen ma rohkem tegudemees kui sõnasepp, sestap lasen piltidel kõneleda teiega vaikivas dialoogis teie endi peades. See on niiöelda minu meediumi edasikandmine publikumile ja kas publikum võtab mu tööd hästi vastu või mitte, ei ole enam minu teha, sest iga kunstiteos alustab iseseisvat elu pärast viimase pintslitõmbe andmist. Seega - kui mõni pilt peaks ebaõnnestunud või maitselage tunduma, siis mind ei maksa süüdistada - see on tõenäoliselt pildi enda süü. Ka mina olen vaid tööriist Kõigevägevama kätes ning mis Tema mulle ette annab, selle mina ära pildistan. Niisiis - unustagem siin hetkeks aeg ning peatugem momendil.

Pildil tänane hommik Tartu lähistel. Selguse mõttes tasuks lisada, et tegemist oli sulni hommikuga, kuid mitte sugugi täna, vaid juba mõni kena hulk sama sulneid päevi tagasi, kui ma selle pildi tegin. Veelgi täpsem olles tasub tähele panna, et tegemist ei olegi ühe pildiga, vaid lausa kolmega(sic!), sestap palun tähelepanu pöörata grammatilisele vajakajäämisele paragrahvi esimeses pooles. Tegelikult on aga paradoks selles, et kõigil piltidel on see sama hommik Tartu lähistel. Ma kutsun seda säästuortograafiaks - ühe lausega kolm kärbest!