Vastuseks kommentaariumis esitatud postulaadile elaboreerin pisut siis oma blogi põhiprintsiipide: foto jäädvustumise hetke kirjeldamine sõnades oleks ju sõnakordus, sest pilt väidab rohkem kui tuhat sõna. Kui mu pilt ei kõnele, siis järelikult on kehv pilt. Kui mina kõnelen, siis kõnelen ma millestki, mis avardaks looduspildilikku dimensiooni pildi vaatamisel. Paralleelid looduse ja kultuuri vahel on siis enam kui ilmsed. Kõik mis ma kirjutan, on sulatõsi ja mu enese väljamõeldud (oksüümoron? ei, see on lingvistiline parallaks), seega ei saa siin rääkida tausta olematusest, vaid heal juhul autori skisofreeniast. Üldiselt tekitavad erinevad loodusnähtused inimestes sarnaseid tundeid (minu teoreetiline ökosemiootiline dogma), seega tunnen ma täpselt sama, mida iga teine inimene samas kohas. Teiseks pole paljusõnalisus ühelegi loovale inimesele kasulik omadus ja õigem oleks parimate fotograafide eeskujul piirduda kahe-kolme sõnaga, mida ma kohe järgnevalt ka teen: "Mingi taim vees".
2 kommentaari:
Tähelepanelik blogikülastaja on jõudnud juba tähele panna, kuivõrd rikas on Hr Reinbatuudi keelekasutus rahvusvaheliste sõnatüvede poolest. Nagu näha, on lugupeetud keelekasutaja jõudnud oma lugemisrännakutel juba vähemalt võõrsõnade leksikoni s-täheni. Või on teda pidevalt ümbritsemas sedavõrd suureulatuslik õpetatud meeste hulk, et ainus võimalus nende keskel ellu jääda on neid lüüa nende eneste relvadega.
Sellegipoolest õhkaksid nii Johannes Aavik, Andrus Saareste kui kõige lõppu veel Kristjan Jaak, et "oh mo vaene eesti keel".
:):):)))
Täie lugupidamise juures pean siiski kinnitama, et ma pole suurem asi lingvist, eelistaksin end tituleerida pilditaidlejaks.
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht