Kodukakupoeg

Vot siis, kus toimub mu esimene korralik kohtumine kakulisega - Liivi tänaval Tartus. Tegemist oli valjuhäälse huikajaga (Huutus Metronomicus), kes meenutas väga kodukakupoega. Kuna endal transporti ega fotovarustust kaasas polnud, kutsusin Silveri pildistama. Tema muidugi 5 minuti jooksul täisvarustusega kohal - vot see on valmidus! Kakuke oskas lennata küll, polnud tal häda midagi, kuid ilmselt oli ilma vanemate toitmiseta pisut hädas. Kui Silver mu koju ära viskas, mõtlesin, et on mulgi võimalus esimest korda kakku korralikult pildistada, nii et tulin tagasi. Aga no mis korralikult - mille Silver viskas valmis ilma statiivita ja automaatfookusega, võttis minul 15 sekundit säritamist (Tair 300 ees) ning manuaalset katse-eksitus teravustamist. Nii et sellepärast ka nii udune. Lisaks veetsin 10 minutit surnud piksleid jahtides ja kustutades. Nii et olen digifoto arengule korralikult jalgu jäänud küll. Aga kehv pilt või mitte - kakupoega nii lähedalt ja nii linnas näha on omaette kogemus.

Oli üks kask, mille toht oli ära söödud.

Amme pronksijõgi Vasulas. Eile sai Kääriku suusaradasid testitud. Staadioni ümbruses olid kõik rajad mullased ja kruusased, aga mida kaugemale, seda paremaks rada läks, kohati oli lausa perfektseidki lõike. Ilus vaikne oli metsavahel, suusk pidas ka hästi. Alexelasse minnes tankis minu ees Veerpalu isiklikult, must läikiv Daehlie sulejope üll ja suusapüksid jalas. Napisõnaline nagu ta on, ei õnnestunud mul vaatamata ohtrale signaalitamisele ja tulede vilgutamisele teada saada, kuidas tal läheb.

Vana hea tagurpidi mullimotiiv tänasest Emajõe-äärsest veesilmast. Selle nädala poliitpärl seoses Harta12-ga tuleb broilertudeng Päilt: "Ma pean täiesti võimalikuks, et punt taiplikke inimesi (haritlasi), kellel on laialdased teadmised ühiskonnast (ajalugu, ajakirjandus, suhtekorraldus, poliitika) on kasutamas ära olukorda või koguni tekitanud selle eos, et lõpptulemusena ajada oma poliitilist agendat." Naljakas on see, et "punt taiplikke inimesi" nähtavasti tavaliselt ei aja poliitilist agendat, sest artikli autor on sellest sügavalt üllatunud, kuid peab seda siiski võimalikuks. Kas see on mingi uus retoorika, et "taiplikud inimesed hoidku poliitikast eemale, me saame ise ka hakkama":)

Mittepoliitiline teadaanne on see, et Marsil on miskit leitud. Kuna NASA on nii õhevil, siis nad andsid meediale teada, et nad leidsin midagi väga olulist, aga veel ei ütle, mida. Enne peab kontrollima, ega Curiosity ise leitud aaret Maalt kaasa ei smugeldanud.

Suvaklõps eelmisest nädalavahetusest. Täitsa kepseldav maastik, kitsena.
Sai siis Radari comeback'i kuulatud. Esimene lugu oligi Tipptund kesklinnas, mis iseenesest on väga hea esimese loo materjal, kuna intro kestab kõva minuti. Paraku juhtus seejärel see, mida kartsin, ehk Pederseni süntesaator oli nii vaikseks keeratud, et see ei pääsenud üldse löögile. Põdra süntesaator evis küll palju paremat saundi, kuid pooltel lugudel oli ta ära unustanud, millal sisse tulla. Sellest polnud hullu. Lõpus sai kuulda isegi Pederseni lauluhäält, mis ei jäänud palju maha Joalast endast. Aga mehed ise olid muhedad, nautisid esinemist ja publik oli fänne täis. Küsimuse peale "kui palju on saalis alla 30-aastaseid", tõusid pooled saalis olnud kätest.

Vapramäe kandis. Sain pileti Radari comeback-kontserdile. Vaevalt et nad uue albumi üllitavad, aga päris äge saab olema laivis neid kuulata,  üks linnuke jälle juures isiklikus to-hear-listis. Väga kõrgeid ootusi ei sea, sest nagu on näidanud Apelsini, Paradoksi jt vanabändide kaasaegsed laivid, siis originaalset kõlapilti nad väga ei taotle (see on eelkõige süntekate süü!) ja sellest on kahju. Kui loos "Tipptund kesklinnas" kõlava süntesaatoriorgia asemel on helid iPad'i synthesizer for babies rakenduse abil loodud, siis ma lahkun vaikselt morni näoga Tartu Uue Teatri ruumidest ning lükkan välisukse kõrval oleva prügikasti jalaga õrnalt paigast.

Selli-Sillaotsa rajal Alam-Pedjal. Inimesi oli murdu, aga matkarajal mitte eriti, ilmselt olid kõik keset sood laiali jõhvikaid korjamas. Üldiselt väga meeldiv päev!

Nii labaselt kadreeritud, et endal ka piinlik. Aga midagi pole teha, ilusad objektid on ilusad iga nurga alt. Nägin ära ka Eesti kõrgeima kuuse (44m) ja kase (36m), mis kumbki ei olnud teab mis kaunitarid. Iseenesest on hämmastav, et ühe ruutkilomeetri peale jäävad nelja puuliigi (lisaks ka haab ja mänd) kõrgeimad isendid Eestis. Teisalt - kui palju on Eestis puid, mille pikkust on üldse mõõdetud? Ei imestaks, kui Järvselja mõnes talus elab lihtsalt üks igavlev Standardikeskuse töötaja.

Sipelgapesa cinemagraph

Cinemagraph ehk kinograaf (?) - filmielementidega foto. Antud juhul on siis liikuvad elemendid need pisikesed sipelgad pesal Holvandi metsas Põlvamaal. Natuke nihu läks see, et faili suurus tuli parajalt pirakas, aga igat sipelgat eraldi maskida ei tundunud mõistlik, nii et alustuseks käib kah. Kvaliteet pole ka päris fotovääriline, muist läks HD Hero sensoril kaduma, muist aga konversioonil gif-iks. Aga diletandile paslik näpuharjutus.

Tänane klõps Põlvamaalt. Et midagigi oleks blogis vaadata. Ilus valgus ju oli. Vahva oli Krootuse-Karilatsi kandis kruusa- ja külateedel sõita. Krootusel polnud ma nähtavasti kunagi käinud, sest selle nägemine tuli mulle täieliku üllatusena. Hooldatud järved, järsu seljandiku peal mõisa kõrvalhooned ning seejärel mõisapark, ümberringi aga viisakas kauguses elumajad oma hooldatud aegadega. Eks kusagilt puude vahelt irvitasid paneelikad ka, aga üldiselt väga korras ja ilus koht. Ja kohalikud poisid tulid Krootuse poest välja, värsked hamburgerid peos. Mis tuletab meelde, kui suur rõõm on, et Square Kebab Tartusse jõudis. Proovisin ka ise poesmüüdavate kebabilaastudega (Luha lihatööstus, Eestis toodetud väidetavalt, kuigi maitses liigagi autentselt, nagu oleks imporditud, laastudeks tehtud ja edasi müüdud), aga kriitiline komponent - kaste - ei ole õige. Pealegi, praegu on kodusaaduste söömise aeg. Kartul, tomat ja sibul on viimase nädala põhiroaks olnud.

Sügistunne on. See seostub ilmselt eelnevatel aastatel refleksiks treenitud koolialgusega, kuna tänasest algas ka töö. Samas on napilt augusti keskpaik... Pikemat aega mõtlen juba, milline spordiala tuleks leiutada, et ära kasutada meie suhteliselt kehva ilma. Lohesurf on juba poolel teel - tuuline on sügisel üsna tihti. Paraku on meri külm ning tihti ka sajab. Milline spordiala vajab läbiviimiseks vihma?
Tänaõhtune Saadjärv.

Lõpetasime eile kolmepäevase matka, mis muutus kahepäevaseks. Väljavaade veeta ka teine öö sarnaselt esimesega andis sellise lisamotivatsiooni, et käisime pool viimase päeva marsruudist veel otsa, päris viimase jupi aga sõitsime Karksi-Nuia taksoga (jah, selline asi on olemas, väga viisakas teenus, juhiks on endine alkohoolik ja nüüdne edukas takso- ja autoremondiettevõtja). Ühesõnaga, mööda panime sellega, et ilma telgita ei ole suvel võimalik metsas magada. Sääsemütsid olid meil küll olemas, aga magamiskotiga koos kasutatuna need väga head pole, sest sääsepinin on sellest hoolimata pidevalt 5 cm kaugusel kõrvast. Ja kuidas me olime populaarsed nende sääskedega! Tund aega und tol ööl oli piisavalt rammestav, et teise öö perspektiiv tundus sama meelierutav kui rebenenud tapeediserv mu toa seinas kapi taga. Lisaks puhastasime füüsiliselt ja keemiliselt jõevett joogiks - suhteliselt kloorine sai see. Katelokki ei saanud kasutada, kuna meie ööhakul leitud RMK telkimisala oli okupeeritud vähemalt kuue autoseltskonna poolt. Nendega lõket jagades saime küll paar vorsti grillida ning öösel autouste paugutamisi ja vandesõnu kuulata. Kokkuvõttes jään arvamuse juurde, et suvel on Eestis kõige halvem matkata, kõik muud aastaajad on väga ok!

Tupp-villpead Alam-Pedjal juuni alguses. Peaks kusagile niidule minema, need on praegusel ajal tavaliselt vaatamisväärsed.

Vihitaja

Vihitaja peaks olema. Emajõe ääres paar nädalat tagasi. Eile sai esimene Off-i sahmakas peale pritsitud; õnneks pole sääsed veel resistentseks muteerunud, toimis tõhusalt.