Kevadel see pilt midagi erilist veel ei pakkunud, aga nüüd küll justkui läbi kivi ja klaasi imbub tuppa toomingaõite aur ning silme ette kangastub moment, kus tuule käes kõiguvad õrnad õisikud, mis loojuva päikese kuldsete kiirte sees suplevad, all vulisev jõevoog, kus vanad toomingajuured karges vees varbaid solgutavad.
2 kommentaari:
Lause on otsekui Gailiti sulest:)
Aga novembrikuusse annab head ja puuduolevat meeleolu küll - nii tekst kui pilt.
ootan esimese lume pilti tartust - teil juba sadavat, meil vaid üksikud rünkipilved halli taeva taustal!
M
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht