Sai nädalavahetusel Põhja-Eestis käidud ja sealseid (lapsepõlve)maastikke imetletud. Oli mõnus ilm olemiseks ja pildistamiseks. Ma arvan, et ma liigun vastuvoolu, kui pildistan motiive, mida päikest vähe nägev eestlane kutsuks depressiivmaastikeks, kuid minu arust on need ilusad.
4 kommentaari:
eks kõik igatsevad seda, mida neil ei ole, kesmine eestlane tahab ka näha pilte kus on võimalikult palju värvi, sest looduses on meil seda väga napilt.
mul on hea meel, et sa nii tihti midagi postitad, sest kõik teised on laisad. :P
funky, ma tahtsin sinu blogi kohta just sama öelda:D
Aga mis värvidesse puutub, siis tegelikult on ka uduvihmailmadel tohutult palju pooltoone ja varjundeid, mis sest, et kirkamaid värve pole. Aga muidu on sul õigus, elor. Seepärast peaksid sellised pildid kõrbeelanikele hästi peale minema. Müüks mõnele naftašeigile näiteks selliseid pilte...
Oi, mulle meeldivad ka need meie maastikud, igatsesin neid kogu aja, kui Ateenas olin.
Koju tulles sain aru, mis mul seal päikese käes puudu jäi:
needsamad teeäärsed võsad ja võpsikud. Täna jooksin hiiu metsas, et maratonijärgset toonust mitte ära lasta - oli tihe uduvihm ja mõnus mets. Me käisime ka uisutamas - harju mäel on taas liuväli lahti. Sõime esimesi piparkooke ja jõime glögi.
Täits ajõulutunne.
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht