Plaanis on kirjutada novell mehest, kes psühholoogilistel põhjustel ei suuda ühtegi loetud artiklit netis kommenteerimata jätta, nii on ta sunnitud igale poole midagi kirjutama, kuigi enamasti tal pole midagi öelda. Siis lõpuks klikib ta ilmateate peale, avastab, et seda ei saa kommenteerida ja sooritab enesetapu. Samas enesetapp on ka nagu liiga lihtne lahendus. Peab veel vaatama.
Panoraam Emajõe äärest eelmisel nädalal.
3 kommentaari:
Miks nii morbiidne lõpp!
Või hoopis nii: mees on paadunud kommija, olukord läheb üsna lootusetumaks. Ühel päeval dushi all märkab mees oma kehale tekkivaid vaevumärgatavaid tähti, millest moodustuvad sõnad ja laused. Iga päevaga pärast pesemist lähevad laused üha selgemaks, kooruvad nahakihid ja järgmisele kihile ilmuvad üha järgmised laused, mis on tegelikult kommentaarid mehe enda elu ja olemuse kohta. Meest haarab paanika, ta hõõrub nuustikuga, soovides kommentaaride kadumist kuni lõpuks taipab ja purustab arvuti. Järgmisel hommikul on kadunud ka kommentaarid mehe kehalt.
see tähtede nahale ilmumine on suht rõve, mulle istuvad potentsiaalselt realistlikud lõpud rohkem. näiteks et internet kaob päevaks ära, mees loeb seepärast paberkandjat, kirjutab igale artiklile kommentaari (paberile) ja järgmisel päeval proovib sisestada eilsete uudiste kommentaarid ka. netis aga eilseid uudiseid ei saagi kommida, mees läheb närvi ja saadab oma kommentaarid postiga ajalehe toimetusse, kust talle saadetakse tagasi ajalehe nimega pastakas ning mees on õnnelik. see innustab teda alustama blogi, helistama kõigi raadiokanalite saadetesse eri varjunimede all, avama oma youtube-jutukanalit ning lisaks netikommentaaridele saatma iga päev ka toimetusele kommentaaride väljatrükke. Moraal - lolli ei maksa innustada.
see on üsna hea stoori!
ja pilt ka!
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht