Minu hüpotees on, et ühel hetkel, kui on piisavalt hea fototehnika ja kriitiline mass üliteravaid selgete värvide ja täpse säriga pilte, pöördun tagasi Zeniti juurde, et seda lausa naturalistlikku foto hõngu taas tunda saada. Kui selle pildi jääkosklast kunagi tegin, siis pidasin tulemust ka pettumuseks, sest ei sarnanenud sugugi tollaste etalonpiltidega, mis olid loomulikult moodsama tehnikaga tehtud. Nüüd aga vaikselt juba meeldib, kuigi rohkem näen potentsiaali, mille tookord kasutamata jätsin. Eks nii see arenemine käib.
5 kommentaari:
Mis Zenit, õige kunstnik läheb ikka kohe pinhole peale:)
Õige kunstnik kindlasti, aga mina pole oma piltegi käsitsi ilmutanud. Tervitused siinkohal isale, kes õigem kunstnik on, sest ilmutas ise selle sama Zenitiga tehtud pilte:) Mis see fotokunst tänapäeval ära ei ole - ole mees ja osta kaamera, pildid tulevad ise nagu saelauad Vändrast.
whoaa - tuli ära:p
tore:)
Aitäh hea sõnaga meeles pidamast:)
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht