Ajendatuna tänasest Mihhail Lotmani artiklist Postimehes jõudsin ma taaskord järeldusele, et semiootilis-filosoofised arutelud on niikaua mõttetud, kuni nad vankumatult oma tõele kindlaks jäävad. Selles mõttes olen ma universalismi pooldaja. Võtkem näiteks üks lause, mille ma tollest samast artiklist ajendatuna osalt vastuväitena autorile konstrueerisin: Kunst ei näita tõde läbi tõe. Ühest küljest ju väga sügav ja täpne lause - kunst peegeldab, võimendab, varjutab, loob tõde, kuid ta ise ei ole tõde, äärmisel juhul on ta vaid tõe sümbol. Samas on see ka ääretult loll lause, sest tõde ei saa fiktiivselt luua ilma tõe olemasoluta; kui kunst läbi tõe tõde ei näita, siis järelikult on see mingisugune ebatõde. Filosoofia ja semiootika on head vaimutreeninguks ja mõtete süstematiseerimiseks, aga tõele on nad sama lähedal kui mina oma küünarnuki lakkumisele.
laupäev, 26. jaanuar 2008
Ajendatuna tänasest Mihhail Lotmani artiklist Postimehes jõudsin ma taaskord järeldusele, et semiootilis-filosoofised arutelud on niikaua mõttetud, kuni nad vankumatult oma tõele kindlaks jäävad. Selles mõttes olen ma universalismi pooldaja. Võtkem näiteks üks lause, mille ma tollest samast artiklist ajendatuna osalt vastuväitena autorile konstrueerisin: Kunst ei näita tõde läbi tõe. Ühest küljest ju väga sügav ja täpne lause - kunst peegeldab, võimendab, varjutab, loob tõde, kuid ta ise ei ole tõde, äärmisel juhul on ta vaid tõe sümbol. Samas on see ka ääretult loll lause, sest tõde ei saa fiktiivselt luua ilma tõe olemasoluta; kui kunst läbi tõe tõde ei näita, siis järelikult on see mingisugune ebatõde. Filosoofia ja semiootika on head vaimutreeninguks ja mõtete süstematiseerimiseks, aga tõele on nad sama lähedal kui mina oma küünarnuki lakkumisele.
3 kommentaari:
Seiootikast sa siis aru ei saa.
Filosoofia aluste juurde kuulub arutlus absoluutsest tõest (mida reeglina ei eksisteeri). Semiootika on seejuures paljuski tunnetuslik diskursus, ja vaielda siinjuures, mis on semiootikas tõde ja mis mitte, tugineb suuresti valuläve kõrgusele ja muule säherdusele.
Kohati näib mulle, et semiootika on lähemal suhtekorraldajatele ja reklaamiinimestele kui filosoofidele.
Muide - et seda teemat lõpuni ära kasuatda - üks kolleeg kauges riigis küsis, et kas Lotmani semiootikakoolkond on Tartus jätkuvalt alles. Ma muidugi ütlesin, et jah, aga kuidas asjaga tegelikult on?
Ökosemiootikas on küll üsna tugevad tegijad, kultuurisemiootika jms kohta ei tea, ju mingid traditsioonid ikka on säilinud. Mis puutub su tähelepanekusse semiootika ja filosoofia devalveerumisse, siis ma olen täiesti nõus - tänapäeval peaks igaühes olema tükk semiootikut ja jupp filosoofi, aga skeptiline tuleks olla nii puhta filosoofi kui semiootiku suhtes, sest nemad, nagu märkis üks minu jaoks ununenud tark mees, ja mis on üliväga irooniline, on elu tõest kaugemal, kui need, kes seda vahetult ja füüsilist tööd tehes elavad. See oli muidugi tema teooria, sest "elu tõde" on iseenesest ju individuaalse tähendusega.
Ja lp anonüümne, teil on ja ei ole õigus!
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht