Ajendatuna tänasest Mihhail Lotmani artiklist Postimehes jõudsin ma taaskord järeldusele, et semiootilis-filosoofised arutelud on niikaua mõttetud, kuni nad vankumatult oma tõele kindlaks jäävad. Selles mõttes olen ma universalismi pooldaja. Võtkem näiteks üks lause, mille ma tollest samast artiklist ajendatuna osalt vastuväitena autorile konstrueerisin: Kunst ei näita tõde läbi tõe. Ühest küljest ju väga sügav ja täpne lause - kunst peegeldab, võimendab, varjutab, loob tõde, kuid ta ise ei ole tõde, äärmisel juhul on ta vaid tõe sümbol. Samas on see ka ääretult loll lause, sest tõde ei saa fiktiivselt luua ilma tõe olemasoluta; kui kunst läbi tõe tõde ei näita, siis järelikult on see mingisugune ebatõde. Filosoofia ja semiootika on head vaimutreeninguks ja mõtete süstematiseerimiseks, aga tõele on nad sama lähedal kui mina oma küünarnuki lakkumisele.