Sõitsin Tartu-Võru postimaanteel ja leidsin ühe väga ägeda künkliku kruusa-metsatee, mis sealt ära keeras. Nägin seal värskeid põdrajälgi ja üht rebast, kes mind nähes kohmetus ja nagu põrkepall metsa hüppas. Ja no need seened ka, mida madalal asuv päike objektiivi sees pisut tuunis.