Serveri rent sai eilsega otsa, ehk õnnestub homme tagasi saada pildid.
Täna kogesin eestimaist vastu-tahtmist-turundamist. Läksin Comarketisse süüa ostma ja hommikusööki söömata astusin kutsumata leti ette, kus tädi võileivaliistakukandiku taga valvas, et keegi jumala eest midagi ära ei sööks. Ma siiski maitsesin ja mainisin, et kõige parem leib ongi värske leib, tänasin ja hakkasin kassasse jalutama (promotädi polnud ikka veel midagi öelnud), kui mõne meetri pärast hakkas ta justkui omaette rääkima "ega see leib ei lähegi vanaks". Keerasin ümber, muigasin ja vabandasin leiva mitteostmise välja sellega, et mul pole täna leivapäev - kodus juba on. Jõudsin veel paar sammu astuda, kui tädi uuesti mossis suu lahti tegi ja ütles vastasriiulile (igal juhul mitte mulle), et "ega ma ei sunnigi kedagi leiba ostma ja tasuta laulupeole minema." No ma siis läksin uurisin järgi, et mis kala sellega siis on. Kui kümme leiba ostan, siis saan tasuta laulupeole. "No ega kümmet leiba ikka ei ostaks," ühmasin endale ja läksin juba kiirema sammuga kassa poole. Kokkuvõttes sai tädi suhtumise ja kehakeele kokku võtta sõnadega "ega minul pole vaja seda leiba reklaamida, ise teate, millest ilma jääte". Kõik see kokku oli lihtsalt koomiliselt sümptomaatiline. Üldiselt, ega ma selliseid promolauakesi ei armasta nii ehk naa.